Tööajakulu sigade erinevatel pidamistehnoloogiatel on erinev, see on tingitud kasutatavatest tehnoloogiatest, sigade grupist ja arvust nii rühmas kui ka sulus, sulgude ja ruumide paigutusest sigalas, söödakogustest, allapanu olemasolust, töökorraldusest ning talitajate füüsilisest võimest jm asjaoludest.
Selgus, et mehhaniseeritud söödajaotamise ja sõnnikukoristamise puhul on sigade pidamisega seotud tööajakulu väiksem, sest seadmete kasutamisel praktiliselt puudub inimtööajakulu. Väiksem masinaeg (0,24 minutit 10 nuumiku kohta) oli sigalas 500 nuumiku vedelsöödaga söötmisel automaatliiniga "Pellon", ning 0,35 ja 0,56 minutit 10 nuumiku kohta kulus masinaega sigalates 700, 730 ja 1000 nuumiku kuivsöödaga söötmisel, vastavalt automaatliini "Roxell" ja akukäru EK-2 kasutamisel.
Käsitsi söötmisel olid väiksemad tööajakulud sööda jaotamisel 1000 nuumikule söödakärust söödaautomaati "Groba" ning 650 kesikule künasse söötmisel, vastavalt 0,64 ja 0,58 minutit 10 sea kohta. Suurem tööajakulu (2,14 minutit emise kohta ööpäevas) oli sigalas, kus kuivsööta jaotati tehnoloogiaga punker – käsikäru – ämber – küna (tabel 2).
Sulgude puhastamise tööajaerikulu (1,76 min 10 sea kohta ööpäevas) oli suurim 300-se nuumikurühma puhul. Sõnniku mehhaniseeritud eemaldamisel olid väiksemad tööajaerikulud (praktiliselt masinajad) suuremates sigalates (1000 nuumikut), kus kasutati tiibskreeperit.
Töö raskusaste oleneb tehtavast tööst, selle tegemise intensiivsusest, kasutatavast tehnoloogiast ja inimese võimetest. Erinevate tehnoloogiate uurimine näitas, et sigade pidamisel tehtavad tööd olid seatalitajatele nii kerged, rasked kui ka väga rasked. Viimasteks osutusid näiteks kuivsööda käsitsi jaotamine künadesse, sulgudest sõnniku koristamine sõnnikurenni ja allapanu laotamine.